Punch -kaardi ajasalvestajate ajalugu ja arengut saab jälgida 19. sajandist, kui tööandjad vajasid usaldusväärset meetodit töötajate osalemise ja töötundide jälgimiseks. Enne punch -kaardisüsteemi tuginesid tööandjad sageli käsitsi kirjutatud kirjetele või tuginesid töötajatele oma tundide teatamiseks, mis oli kalduvus vigadele ja ebaaususele.
1888. aastal leiutas Willard Bundy esimese automaatse ajakella, mis kasutas paberilinti töötaja sisse- ja väljasaatmiseks. Paberilindisüsteem oli siiski ebausaldusväärne ja vigadele kalduv. 1900. aastal patenteeritud esimese eduka salvesti leiutas Willardi vend Harlow Bundy. Seade kasutas punch -kaardi süsteemi, kus töötajad sisestaksid masinasse kaardi, mis seejärel printib saabumise ja kaardile väljumise kellaaeg ja kuupäev.
Punch -kaardi ajasalvesti sai ettevõtete seas kiiresti populaarseks, kuna see võimaldas töötajate tundide täpsemat jälgimist ja seda võiks kasutada ka palga arvutamiseks. 1921. aastal omandas IBM Bundy Manufacturing Company ja töötas edasi Punch -kaardi süsteemi. IBM tutvustas uusi uuendusi, näiteks võimalust andmeid kaartidest salvestada ja hankida, ning võimalust printida lisateavet, näiteks töötajate nimed ja töökoodid.
Punch -kaardi ajasalvestajat kasutati laialdaselt kuni 1970. aastateni, mil tutvustati elektroonilisi kellakelle ja arvutipõhiseid süsteeme. Kuigi punch -kaardi ajasalvestajaid enam tavaliselt ei kasutata, mängisid nad tänapäevase aja jälgimistehnoloogia arendamisel olulist rolli.
Täna on aja jälgimissüsteemid veelgi arenenud, kella - laialdaselt kasutades rakendustes, biomeetrilistes skannerites ja veebipõhistes aja jälgimisplatvormides. Need süsteemid pakuvad suuremat paindlikkust ja täpsust ning neid saab kohandada nii suurte kui ka väikeste ettevõtete vajaduste rahuldamiseks. Punch -kaardi ajasalvestajat mäletatakse alati kui teedrajavat uuendust, mis muutis revolutsiooni, kuidas tööandjad töötajate aega jälgida ja haldasid.
